Otsustasin jälle üle pikaaja uuesti kirjutada, kuna ma passin koguaeg kodus, siis pole mul nkn mitte midagi teha.
18.04.2013.
See oli mu elu tähtsaim päev... Ma pole kunagi olnud nii palju närvis, sellel päeval ma tõesti kartsin nii nii palju. Jutt käib mu oppi päevast, ma mäletan seda niihästi. Haiglasse pidin minema ma üks päev enne oppi, ehk kolmapäeval läksin haiglasse, ma sain endale kaks väga head palatikaaslast, kes olid hästi sõbralikud. Öösel ma ei maganud üldse hästi, sest mõtted olid ainult sellele oppile, kõige rohkem kartsin ma seda, et äkki juhtub midagi, mis juhtuda eitohi. Aga siiski suutsin lõpuks positiivselt mõelda ja jäin magama.
Hommikul ärkasin ma üsna vara, sest olin närvis. Käisin ringi veel natuke, sest teadsin, et see on viimane kord kus ma oma endiste jalgadega kõndida saan. Aeg läks nii kiiresti, et lõpuks tuli üks närviline õde mu juurde, kes oli mind terve haigla peal otsinud ja lõpuks leidis, ning andis mulle rahustit, mis väidedavalt pidi tegema mind rahulikuks ja uimasemaks. Rahulikuks tegi ta tõesti, aga kuna mul oli siiski väike närv sees, siis uimasemaks ma eijäänud. Möödus esimene tund... arsti ei tulnud, möödus järgmine tund... teda ikka eiolnud. Läks siis veel 15 minutit ja tulid kaks õde, kes viisid mu liftiga 5-ndale korrusele ja siis oppisaali. Seal oli külm, väga külm, mind tõsteti opilauale, ja ma sõnaotseses mõttes värisesin üle kere, sest esiteks- mul oli külm, ja teiseks- mul oli tohutult suur närv sees. Siis mulle pandi hapnikumask ette, ja ma veel nägin kuidas arst sinna ruumi tuli ja siis vajusid silmad kinni ja edasist ma enam eimäleta.
Valu, valu, valu.
Möödus 3tundi, ning arst sai hakkama! Ma tegin liftis silmad lahti, ainult korraks, ning jäin uuesti magama, aga ma tundsin, et mingi ülimalt raske asi on ümber jala. Kui ma oma paltisse jõudsin, siis ärkasin üles, kõik oli nii kummaline, ja uus. Mu jala ümber oli suur ja paks kips, ning see jalg tegi kohtuvat valu, ausaltöeldes pole ma sellist valu mitte kunagi tundnud. Sellel ööl sain ma veel kuidagi magada aga järgmised 3päeva, oli võimatu magada, ilma et ma unetablette oleksin võtnud. Jube raske oli, kohtutav valu, ma eisöönud peaaegu üldse, ainus asi mida ma sõin oli valuvaigistid, ja neid võtsin ma tõesti igapäev 4tükki. Ainsad, kes mu meelt natuke rõõmsamaks tegid, oli mu pere ja mu sõbrad, kes olid igapäev minuga, et mul natukenegi kergem oleks. Ma olen neil väga tänulik.
Haiglas pidin olema ma nädal aega, viimane päev võeti kips ära ja puhastati haav ära, siis ma nägin oma jalga esimest korda. See oli nii... mul pole sõnu, ilus, sirge, täpselt selline nagu ma tahtsin. Ma olin nii õnnelik, jalg oli korras + ma sain veel koju ka.
Kodus on kõige parem!
Selles veendusin ma koheselt kui ma koju jõudsin, mu oma voodi, normaalne söök ja kõik, oeh kui hea on kodus olla. Nüüd on mul juba teine kips, mis on kergem ja tänu sellele on kergem liiikuda. Liigun ma endiselt siiski ratastoolis, kuna luu pole veel kokku kasvanud. Praeguseks on sellest oppist möödas 2kuud. Ja minuga pole midagi juhtunud, haavaga on kõik hästi ja sammuti luuga. Mul on olnud küll väga-väga palju allaandmis hetki, tänu sellele valule, aga nüüd on juba kõik möödas. Ja ma tunnen ennast superhästi. Kõndida ma veel küll eisaa, ja mind ootab veel 3 oppi, aga sellegipoolest olen ma õnnelik. Ahjaa, ja klassi lõpetasin ma ka ilusti ära. :)
Inimene peab olema enesekindel, tugev ja positiivne, et kõik raskused üle elada, tean seda omast käest.
Ilusat suve teile, :)
